Saju tunne
Oh, kas vihmasaju ilu piserdab ka sinu südamesse lendtähti? Minul küll. Ma kõndisin just sillal ja nautisin sügise ilu. Tundsin tema sooja, südamlikku embust oma ümber ja vihmapiisku sätendamas kaare äärel, valgusvihud õhus taeva poole sillerdamas. Mida ma küll teha saaksin sellise olu vastu? Kui selle ilu ajel selginevad mu meeled ja nagu kõik kurjus oleks minust pestud, mu muremõtted eemale triivivad. Kas see on saju ilu, sõber? Kui maailma ülal tunned trobikonda veekilde, mis langedes alla õhu puhtaks teevad? Kui kõnnid heitlikul meelel mööda laternate alleed ja meie meelehärm saab puhtaks pestud ühe viivuga? Kui tekib tunne, nagu oleks kogu maailmas järel mitte kübetki kurjust. Kurja mõtet mõlgutada ei ole kerge, sest see peidab laternate valguse. Mured mõtteis mõlguvad nii tihti, kuid ka sina nendest ühti vabaks saad. Aga kordki laternate valgus taas sul teele rõõmu annab. Ma ei ole ammu kirjutanud, kuigi vast paar kuud ei ole ka nii pikk aeg, kui arvan. Vahepealsed sündmused o