Laternavalgus

Istu soos maha ja vaatle kuidas sookured kuretavad ja soovaimud vaimlevad, käi rabas ja kuula sookailu uinutavat lõhna.  Mine metsa ja vaata metskitsi, lama üüratule samblale, tšeki taevast tähtedes ja tähelennu sööstu, söösta isegi tähtedesse ja kao unelembelisse lendu.  Käi laanel ja naudi lainetavat rohelust, naudi ääretut murumaad ja heida pilk sinisirelevasse taevasse, kuula rahu kõlamas oma kõrvades, maitse selle kaja sinu poole voogavas tuules.  Istu suliseva oja äärde ja naudi unustuse piirlevat kirge oma soontes, sest see on ju Unustuse Jõgi, kust lonksu võttes kaod Toonelasse ja tähed sinu ümber end su südamesse koovad.  Vali oma tee Toonelas, sest seal on kolm või ükskõik mis arv radu, mis siksakitades läbi ürgse muinasjutumaa sind nagu ekslemise teele meelitaksid. Nagu igas muinasjutus, on ka seal kõikvõimalikke erilisusi, nagu näiteks rääkivad linnud, koopahiiglased, Manala põrgu pulbitsev tulekatel, võluga kütkestavad haldjad ja lembelised unemaastikud.  Manala äärel või

Lugesin ühte kaunist raamatut. Raamatut, mille sõnavara oli kui vaimuvara, mille lembusest ma end välja ei saanud, mille kütkeist ma end korraga leidsin, oma lendleival teil vastu vaatamas noile unenäolikele nägudele, mis siirlevad mu ümber nagu piirleksid mind linnuteelikus ajasahinas. Mu mõttelennu kaaperdasid nad oma tähtedesse triivima, kui kosmose kardinate tagaruumi kohinatesse uppusin, kuid vaid vaikse mesise, voolava naerukaja, suliseval veel peegelduva lõkerduse vastu tiireldes sain. Sohinate keskel sisises miski mesimagus, nagu madu sosistas kord Eedeni aias, näitamas mulle toda piiritlematut kirevilja, mis kui kevadine sillerdav sirelihõng mu meeli nii salatsevalt pööritas. See saladuslik hõng, mille vastu ma ei saa, mis valulembeliselt ja õhkõrnalt paitas mu unistuste unustuse kaari, võlvitades mu käehaarde piires, lipsates tundelise õhulennu voogavais kiirtes, kättesaamatu ja tundmatu haartes, mu itkeva südame nootide järgi noolemängu mu hinge sügavuisse sähvides, nii õ