Laternavalgus

Öö hõlmab maa. Oma üksikuist soppidest hiilivad välja päikesevalguses unustusse jäänud olendid ning hakkavad enda vaikset tantsu lustima, hirmutades kõik kergeusklikud rahvad koju teki alla, juhul kui mõni satub pimedusse kondama. Kinnitagu nad endale palju tahavad, et see on kõik nende endi fantaasia - ega nad ei oskaks arvatagi, kui lähedale nende kujutlusvõime tõele sai. Kahjuks ei tunnista nad oma meeltega, et öökulli huiked või ebatavaliselt müstilise metsa kohin on midagi enamat kui lihtsalt miski, mida kuuled ja sealsamas kõrvale heidad. Miks küll arvavad nood, et vesi vuliseb just nende jaoks ja loomad hoolivad, mida keegi neist arvab? Kas siis hunt ulub sulle, mitte teisele hundile? Öö mängleb ise, tema hinge sa endale ei saa. Tuul vuhiseb mööda metsi ja laani omal jõul, kuu helgib mitte sulle, vaid niisama. Kiskjad varitsevad pimeduses, et esimesel võimalusel ohvrile kihva näidata, kusagil lähedal vuliseb üksik oja, võttes omaks öö värvid ning lauldes selle laule. K