Kuu
Ma ajasin täna öösel Kuud taga. Sa ei usuks, kui kaunis Ta oli. Laternalembelistel tänavail aina edasi ja edasi, võideldes kasvava tuule vastu, Temalt silmi kiskuda ma ei saanud, Ta kutsele vastu panna ei suutnud. Kas kui ma hüppan, olen ma Kuukesele veidi lähemal või ei loe see ei kellegile ega millegile? Peitugu Ta siis kasvõi pilvede taha, ei kaoks ikka Ta hiilgus, vaid paistaks neist läbi, et keegi teaks Teda kardinate tagant leida. Kuukene naljatab minuga, peitub jälle ja jälle pilvede taha, et mind hoogu ajada. Egas ise teab ka, et ma nii kaugele ei saa, hüppaks ma kuitahes kõrgele. Ma lollike veel lähen õnge ja proovin kordi tuhandeid! Eks ma siis jooksen veelkord Tema poole ja teen katse Talle lähemale jõuda, kuid viljatult. Selline on tagaajamine, see lõputu mäng, mida me pikka öhe leierdame. Oled sa kunagi jäänud mõtisklema, kui nukker Kuu võib olla, üksinduses vaadates, kuidas maailm hävineb? Kui südantlõhestav on olla abitu kuniks kõik Tema kõrval on hinge heitmas? Ilu, mis