Laternavalgus

Lugesin ühte kaunist raamatut. Raamatut, mille sõnavara oli kui vaimuvara, mille lembusest ma end välja ei saanud, mille kütkeist ma end korraga leidsin, oma lendleival teil vastu vaatamas noile unenäolikele nägudele, mis siirlevad mu ümber nagu piirleksid mind linnuteelikus ajasahinas. Mu mõttelennu kaaperdasid nad oma tähtedesse triivima, kui kosmose kardinate tagaruumi kohinatesse uppusin, kuid vaid vaikse mesise, voolava naerukaja, suliseval veel peegelduva lõkerduse vastu tiireldes sain. Sohinate keskel sisises miski mesimagus, nagu madu sosistas kord Eedeni aias, näitamas mulle toda piiritlematut kirevilja, mis kui kevadine sillerdav sirelihõng mu meeli nii salatsevalt pööritas. See saladuslik hõng, mille vastu ma ei saa, mis valulembeliselt ja õhkõrnalt paitas mu unistuste unustuse kaari, võlvitades mu käehaarde piires, lipsates tundelise õhulennu voogavais kiirtes, kättesaamatu ja tundmatu haartes, mu itkeva südame nootide järgi noolemängu mu hinge sügavuisse sähvides, nii õ