Laternavalgus

Öö hõlmab maa. Oma üksikuist soppidest hiilivad välja päikesevalguses unustusse jäänud olendid ning hakkavad enda vaikset tantsu lustima, hirmutades kõik kergeusklikud rahvad koju teki alla, juhul kui mõni satub pimedusse kondama. Kinnitagu nad endale palju tahavad, et see on kõik nende endi fantaasia - ega nad ei oskaks arvatagi, kui lähedale nende kujutlusvõime tõele sai. Kahjuks ei tunnista nad oma meeltega, et öökulli huiked või ebatavaliselt müstilise metsa kohin on midagi enamat kui lihtsalt miski, mida kuuled ja sealsamas kõrvale heidad. Miks küll arvavad nood, et vesi vuliseb just nende jaoks ja loomad hoolivad, mida keegi neist arvab? Kas siis hunt ulub sulle, mitte teisele hundile? Öö mängleb ise, tema hinge sa endale ei saa. Tuul vuhiseb mööda metsi ja laani omal jõul, kuu helgib mitte sulle, vaid niisama. Kiskjad varitsevad pimeduses, et esimesel võimalusel ohvrile kihva näidata, kusagil lähedal vuliseb üksik oja, võttes omaks öö värvid ning lauldes selle laule. K

Kui hakkan kirjutama siis pole teema veel seatud, seega pole see üldsegi nii tähtis kui kirjutamine ise. Sõnad ketravad aegapikku kauni mõttelõnga millega koon oma kujutlusse kauneid nägemusi tähistaevast ning kosmosest, mis meie ümber, meie sees ja meie seas voolab. Pehme lõng, mis mind niivõrd köidab, võib järsku aga muutuda karedaks ja ebameeldivaks ning koguni katkeda, kui sellega ülekohtuselt ümber käia! Mõttelõnga tasub seetõttu luua ettevaatlikult, lausa hellalt, sest kui juhtud seda üle pingutama, viid ennast hullumiseni muredesse ning mõtted ei ole loodud murede tekitamiseks, vaid nende lahendamiseks. Kahjuks on meil aga õnnetu harjumus selle asemel muresid mõttelõnga pingutades hoopis juurde tekitada. Võib ka öelda, et sedaviisi maksab lõng meile kätte tema hooletu sikutamise ja tirimise eest. Kui aga kedrata pehmelt ja armastavalt, vastab too sulle samamoodi ja ei tee sulle iialgi liiga. Nõnda oled ka sina võimeline ketrama mõttelõngast lausa maailmu ning sööstma vaid sell

Ma ajasin täna öösel Kuud taga. Sa ei usuks, kui kaunis Ta oli. Laternalembelistel tänavail aina edasi ja edasi, võideldes kasvava tuule vastu, Temalt silmi kiskuda ma ei saanud, Ta kutsele vastu panna ei suutnud. Kas kui ma hüppan, olen ma Kuukesele veidi lähemal või ei loe see ei kellegile ega millegile? Peitugu Ta siis kasvõi pilvede taha, ei kaoks ikka Ta hiilgus, vaid paistaks neist läbi, et keegi teaks Teda kardinate tagant leida. Kuukene naljatab minuga, peitub jälle ja jälle pilvede taha, et mind hoogu ajada. Egas ise teab ka, et ma nii kaugele ei saa, hüppaks ma kuitahes kõrgele. Ma lollike veel lähen õnge ja proovin kordi tuhandeid! Eks ma siis jooksen veelkord Tema poole ja teen katse Talle lähemale jõuda, kuid viljatult. Selline on tagaajamine, see lõputu mäng, mida me pikka öhe leierdame. Oled sa kunagi jäänud mõtisklema, kui nukker Kuu võib olla, üksinduses vaadates, kuidas maailm hävineb? Kui südantlõhestav on olla abitu kuniks kõik Tema kõrval on hinge heitmas? Ilu, mis

Uuendan seda postitust, kui uusi tuleb. Varasemad on all, uued üleval. // 16 sinu ja minu lookese algus hüppas, ehmatas mu ellu tuli uue kevade valgus veetis suve sumeda veel ka sügisel olin ma rabatud kui tundus, et lugu see lõpmatu saab talvel mõõtme ajatu olen ma ka üks loll jalust rabatu järgmine aasta lugu sai uue kuue avastasin, et mul on autismipuue okt 2022 15 Südamevalu  Mererand ootab mind taas Ma ei tea kuhu ma lähen, ma kõnnin jälle lõputult Armastuse tänav, Peituse puiestee Punasirelevad pihlakad, kas te võtaksite mu enda kastemärgade lehtede alla Kaste tilgub mu põskedele ja enam ei ole aru saada kumb on kumb Pihlapuu peidab mu pisarad ja kurbus seguneb vihmaga Kummal poolel nüüd mu tee on Kas pihlapuu okste all on mu koht või on sooja kamina ees Kas sügistuuled viivad taaskord mu kurbuse Võtaks nad mu kaasa kaugele maale Lendaks ma üle maa ja vee ja täitsa üksi istuksin ma seal Kui kunagi avan oma silmad taas Kas päikesevalguses hellitaks mu pilku sügisõied? Kas värvik

'Üksikute tähekeste valguses sätendavate lumehelveste langedes piilub äsja pilvekardinate tagant pääsenud kuu huvitatult linna peale, mis oma suiguvas olekus millegipärast rahutu tundub.' Sellise lause kirjutas noor poeet oma päevinäinud märkmikusse kauni kesköösinise tindiga, enda vanamoodse puidust kortermaja katusekorterist linna peale vaadates. Näis, nagu väljas oleks õhk pingest särisenud, ta tundis suuri muutuseid tulemas, ta nägi neid linna rõõmujoovastuste ja ülestõusu hingelisusega raputamas. Sellist lumesadu nagu oli hetkel ei oldud kaua nähtud, see võttis üle kogu linna ning näitas täpselt, kui hea aeg oli tegutsemiseks, muutes kõik raamatuliseks ja eriliseks. Salajased asjaajamised ja sagimised võtsid unerüpes linna varjus aset, valmistudes ette järgmise päeva suurteks sündmusteks, pannes kõik osavõtjad öö müstilisuse üle mõtisklema. Nad ohkasid kui kell lõi üks öösel ning nende justkui ühised südamed kogusid kiirust, teades, et oli aeg esimese poolega imedest alu

Vaata seda tiiki seal. Vaata, kui hingematvalt pime see on ja kuidas laternad selle liikumatule pinnale õrnalt värelevaid valguseribasid maalivad. Näed, kuidas too sind oma embusse kutsub, kui kütkestav selle öine puudutamatus on? Võta kutse vastu, sukeldu sinna ja leia end külmast eimiskist, siis saad aru, et valgus sinna ei jõua. Lase sel ennast alla vedada ning saa end ümbritsevaga üheks, unustades kõik maapealsed heitlused. Upu lõpmatusse ja jäta tunded maha. Shnelli tiik, 2019

Kas sa ei tunnegi siis saju ilu, sõber? Ei tea piiska, pilve, ei näe lehekeerist, rääkimata pimedate sügisõhtute võlust, ei kuule tuule vuhinat? Keelt vihmast ei räägigi, trummelduse aknal vead unustust ootavasse mõtemättasse mis laguneb ja iial taastuda ei saa, piisk klaasil on vaid märkamatu rändrahn su peas, ei sa jää neid vaatama ega kaasa elama, näib nagu hing ei elakski enam. Hinga veidi, sõber, seda sombust ilma sisse ja ära lase sel nii kergelt oma kujutluse haardest kaduda. Ära jookse ta pärast tuppa sooja vaid naudi mängu ja vaata, kuidas lehed tantsisklevad su ees nagu omaenda maailmas ning keerle isegi oma teel, tuhise tormina iseenese radadel ja lase vihmal vastu oma nägu pekselda, ega tema sinust midagi ei taha. Jäta aeg rahule oma segaduses, ta on, ei lähe ära, igavesti sõltumatu ning alati sinuga ega ähvarda õhku paiskuda nagu teised. Usalda end ta hoolde ja saa rahu mida sa väärid. Puhang puhangu järel lendleb tuuleke sügiseses imede harmoonias, tuues meilegi suured

Vau, kui ilus täna öösel taevas on, kas ka sina märkasid? Ma panin tähele, et iga täht tundub kui üks omaette isend meelte ja kõigega, helkides justkui lootes, et keegi teda märkab. Eemalt tundub ta väike, kuid temas peitub nii palju huvitavat, et ei suudakski teda jätta kui satuksin liiga lähedale. Tegelikult ei näegi ma veel tähti, vaid kujutan neid ette, üritades kõigile eraldi nime panna, kahjuks aga ebaõnnestudes, sest nad voolavad minu nähtamatust haardest välja nagu vesi peopesast. Jään haaratult tegevust kordama kuni punane ketas taevas heidab imelises värvide harmoonias looja ning tähed tulevadki välja, killud neist valgusena veepinnal sätendamas. Rääkides veest - see toob mulle meelde laulu, mille viisi ma ei mäleta, kuid ikka sirutun selle poole, lootes leida tundmatuks jäänud meloodiat. Ehk mängib vesi mulle seda muusikat, mille järele mu kõrvad igatsevad? Selle sulnis kõla on ainus hääl öös, lauldes keeltes mida ükski inimene enam ei räägi ning on igaveseks jäetud aja h

Kuidas kujutame me ette vabadust? See oleneb. Ühele on see raha, teisele sõltumatus, mõni tahab põgeneda survest mis on tahes-tahtmata õlule langenud. Kõigil on omaenda isiklik vabadus. Kuigi see on illusioon ja ei kesta kaugeltki igavesti, võib meie hing selle järele ju igatseda kui kõik ei ole korras ning see isegi aitab. Üks kaunis ettekujutus vabadusest on rohelusega maalitud aas, kus oled vaid sina üksi kogu maailmast eemal. Muresid juurde ei tule, oled elu valust eemal. Aeg on peatunud. Ei, seda ei olegi enam. Idülliline, sest ei pea enam mõtlema mis juhtuma hakkab ning saad ise mõelda mida teed, kui teed. Elu ei olegi enam üldsegi nii koormav. Võib seda proovida ja illusiooni uskuda, kasvõi veidiks ajaks. See ei ole kõigile ideaalne vabadus, kuid ehk mõnele siiski on. Suletud hing pääseb valla. Mitte miski ei saa seda ära võtta peale iseenda. 2018

Hoovav tühjus võtab üle. Aga see ei võtnud üle, teatakse millal ja miks see tuli, kuid millisest hetkest, millise haamri löögist see tuli, ei tea. See lihtsalt oli. Polnud hetke, too jäi märkamatuks, kuni seda ei saanud enam mitte tunda. Tühjus ei hoova, see ei liigu. Suudab tappa liikumatult. Sest see ei kao surnud südamest. Kui süda on surnud, siis miks elu olema peaks? Ei taha, ei suuda liikuda. Ei taha enda eksistentsist rohkem märku anda, vaade otse teele, lootusetult üha lähemale jõudes. Soov valgusesse astuda lõppes, nii palju lihtsam on end pimeduses varjata ja vaikselt olemist kannatada, meeleheitlikult mitte mujale vaadata, mitte et sellele vastu panemine raske oleks. Vastupidi, lihtne. Uni viis kogu tühjuse ja kurbuse veidiks ajaks ära, pakkudes meeltele rahu. Vaikus, Sinusse sukeldudes pääsesin, kuid olid reetlik ja andsid koguaeg alla, pannes mu Sinu järele soovima kui kadusima hakkasid ning kergendusest ohkama kui tagasi tulid. 2018

Elu hõlmab meid, me otsime valuvaigisteid. Mõnele tähendab see alkoholi või muid meelemürke. Teised sukelduvad töösse ja kaotavad kontakti reaalsusega, et lihtsalt seda enam mitte tunda. Siis on veel muusika. Me sulgume muusika soojade, kutsuvate käte vahele, võtame ette jalutuskäigu ning veedame aega meloodiate ning sõnadega. Tihti ei olegi meloodia ega sõnad need, mis nii kutsuvad on - ei. Paned kõrvaklapid pähe ja keerled äkitselt teises maailmas, saad end kaotada ning lasta muusikal üle võtta. Vahel on ehk nii, et Sa ei suuda välja kannatada vaikust. Ei suuda kannatada enda mõtteid mis taovad Su meeli nagu sepahaamrid ning ei lase olla. Sellepärast sukeldud oma reaalsusest v ä l j a, saad veidikenegi viibida kellegi teise tões, kuni Sind rebitakse tagasi "päris" maailma.   Hoiad tundeid terve igaviku sees, või nii see vähemalt näib.. Lõpuks jõuad koju, mõne aja pärast oled sooja teki all. Võtad välja kõrvaklapid ning kuulad. Vaid kuulad ja emotsioonid põgenevad Sinu

Ma ei näe. Ma ei kuule. Ma tunnen. Kuid sellest piisab. Piisab, et saada aru. Ma olen ja ei kao, nagu ei kao mu südamest see tunne.   Oh, olen kinni endas, ei saa välja! See pime keeris on mu endasse haaranud. Kas kunagi ületan duaalsuse? Suudan ma söösta vabadusse, taeva poole, eufooriast hõisates? Ma suudan seda, ma ei suundu tagasi, ei iial! Mu isamaa, mu õnn.. Mu isamaa, mu rõõm. Ma ei vaja silmi, et näha sinu ilu, ma ei vaja kõrvu, et kuulda sinu hüüet! Ma vajan sind, et olla täielik. Ma olen metsas, ekslen. Ma ekslen, kuid ei ole eksinud! Oh, sellele ei tule lõppu.. See ei tohi lõppeda! Ma tunnen, kuidas tuul mu juukseid puudutab, neid õrnalt paitades.   Tuul ei ole üksi, ka mina ei ole üksi. Vihmapiisad langevad, ma sööstan sügavamale metsa.   See on kaunis, ma naeratan. Ma tunnen! Ma tunnen!! Sööstan puude vahel edasi, olles vaba. Olen õnnelik, pääsedes lõpuks duaalsusest, olles leidnud rõõmu. Langen põlvili, silmis pisarad. Kurbust ei ole.

Vabadust saab manipuleerida. Seda saab ära võtta ja taastada, seda saab võltsida. See ei saa koguaeg olemas olla, kuid see tuleb alati mingil kujul tagasi. Armastus vabaduse vastu on petlik, inimesed usuvad sellesse, unustades tõe. Kui vabadust peale surutakse, siis see ei ole enam vabadus. Illusiooni taga on karm tõde, kuid see jääb tähelepanuta, sest vabadus on ju palju toredam kui valusale tõele näkku vaatamine, kas pole nii? Me eelistame elada rahus, olgu see siis petlik või mitte. Palju parem on elada mugavat elu ja armastada vabadust, kui tunnistada tõde. Me oleme kinni jäänud, probleeme tunnistamata. See ei vii edasi, vaid viib tagasi. Ideaalne ühiskond peatub, sest pole enam midagi mille poole pürgida. Vead lasevad meil tuleviku poole söösta, sest siis on meil midagi, mis vajab muutmist. Täielik vabadus on ideaal, milles oleme paigal, sest sellest edasi ei saa (ega taheta) edasi liikuda. Võltsis vabaduses inimesed on harjunud mugavusega ja neil pole tahet märgata pettus

inb4 overusing the word 'belong' Kas me üritamegi kõik kuhugi kuuluda? Kas tahame inimeste tähelepanu millegi tabava ja naljakaga endale tõmmata? Ja kui me seda ei taha, siis kas saab ikka tõsiselt öelda, et me ei taha kusagile kuuluda? Kui me ei taha kuuluda inimeste sekka, siis kas tahame kuuluda omaenda väikesesse maailma, tegeledes päev läbi omaenda asjadega? Kui sa ei taha kumbagi, siis kes sa täpsemalt oled? "Ma ei kuulu mitte kusagile." Kuidas sa saad mitte kusagile kuuluda? Kas sind siis ei olegi? On kusagile kuulumine sinu meelest nõrkadele? Sõbrake, kahju sulle seda niimoodi öelda, kuid isegi kui sa enda arust ei kuulu või ei taha kuuluda, siis sa pead valmistuma suureks pettumuseks. Kui sa ei taha kuuluda ega kuulu kogukonda ega väikesesse gruppi ega üldse inimeste sekka siis kuuluksid sa siiski omaenda masendunud üksildasse olemusse. Sul läks hästi, kui leidsid miski, millesse kuulud, olgu see siis mandunud või mitte. (Jätkem mandunud asjade kor

Tärkab elu, sirutades enda õrnu tiibu koiduehas, piieldes aralt maailma, usaldades end selle hoolde. Uniselt sirutab käed tuleviku poole, kahtluseta uskudes. Udu hajub, näidates teed valgusele, selle kuldne tants mänglemas meeltes, õnnelik naer kõrvus kajamas. Oh, kas see on vaid unelm? Aja vool viis elu lõpule, pühkides ära nukra tuha, hoolides ei miskist. Elu tärkas, vaid selleks, et jälle ajast kaduda.   Mu huulilt pääseb nukker viis, tantsiskledes üle müüridest ja väreledes südameis enne taas unustusse vajumist. Selles peitub omaette ilu. Tuhmumises; haihtumises. Nagu linnu viimane laul, kaome aja vooludesse ja triivime teadmatusse, kuni miski meid enam ära ei tunne. Tragöödiast sünnib uus algus. Nagu fööniks, tärkab taas elu. Otsides valgust, leides pimeduse, saab elu jätkata. Vuhisedes möödub meist aeg, tuues uusi alguseid, lõppemata. Esimesed vihmapiisad langevad ja segunevad pisaratega, tuues kummalist lohutust. 2017

Ta keerleb ja pöörleb, väherdes, kammitsedes ja vabastades südameid, pühkides huulilt sõna, jättes vaid sõnatu, kirjeldamatu täiuslikkuse, tervikliku kujutelma; mõtte.   Tantsiskledes heidab see valguse pimedusele, seni märkamata kauneile veepiiskadele, hommikuse metsa sillerdusele ja päikeselisele mälestusele, kui olid alles väike ja lõkerdasid isa nalja üle, mida tollal veel täielikult ei mõistnud. Seejärel vihiseb tuul ja leiad end lamamast tähtede all, maailm sinu ümber keerlemas, hõljudes enda mõtteis, võlutuna.   Oo, iseenene! Kas aja halastamatu haare ei lõtvu? Kas ma ei tohiks jääda õndsasse teadmatusse, unustusse? Kas ei saa reaalsusest põgeneda sõnatuisse unelmaisse, mõistuse hukatusse? 2017

Ta igatseb miskit, mida kunagi puudutada ei saa, hinges tühjus. Ta heidab murule, pilk suunatud üles, tähtedesse. Unustades ümbritseva, astub ta endast välja, lastes mõttel triivida lõpmatuses, luues paradiisi omaenda peas. Tühi hing leiab lohutust, süda leiab tunde, mida polnud varem kogenud.   Ta juubeldas, olles leidnud igatsetud täiuslikkuse.   Mõistmatu oli see, miks see nii oli. Ta ei mõistnud, kuidas igatses miskit, mida ei olnud tundnud. Teadis vaid, et oli seda alati soovinud. Ta oli alati püüelnud millegi ülema, millegi igikestva, millegi endastmõistetava, kuid mõistusest kõrgema poole. See oli miskit kütkestavat, teadmine, et vaatab ja tunneb mõistmatut. Nii müstiline, kaunis.   Heites murule pikali ja vaadates tähtedesse astus ta unelmasse ning teadis, et oli millegis seletamatus, igaveses. Tõustes mõistis ta, et kosmos ei ole kauge ja ligipääsmatu. Kosmos on siin, meie hinges, meie ümber. Kuulume sellesse ja oleme see.   Oleme osa tähistaevast, osa pimedusest ja

'Filosoofia' on kreeka keelest tulnud sõna, mis tähendab 'love of wisdom'.   Kuid filosoofia ei ole vaid sõna; see on elustiil, hobi, mõte, teadmisjanu. Filosoofia kõlab nagu midagi, millega tegelevad habemes vanamehed, kes aeg-ajalt ajalooõpikuisse endast märke jätavad. Pealiskaudsetele inimestele näib, et filosoofia on igav, mõttetu, *kasutu*. Kuidas saab olla filosoofia kasutu? Filosoofia võib olla lõpmatu oletustejada, inimese oma enda 'playground' millel mängida mõtetega, mis ei pruugi olla praktilised, isegi kui need on huvitavad. Filosoofia viib ka reaalsete ideede, lahenduste ja muutuste poole; idee võib muuta inimest ja kui idee pääseb piisavalt paljude inimeste südameisse, muudab see kommuune, riike, maailma.   Kujutle, et avastad mõtte, mis kütkestab sind ja haarab su enda keeristesse, pannes su otsima uusi tõdesid, pannes su püüdlema teadmiste poole. Avardades seda mõtet jõuad sa uute arusaamadeni ja õpid kahtlema olemasolevates teooriates. Ä