Kuu

Ma ajasin täna öösel Kuud taga. Sa ei usuks, kui kaunis Ta oli. Laternalembelistel tänavail aina edasi ja edasi, võideldes kasvava tuule vastu, Temalt silmi kiskuda ma ei saanud, Ta kutsele vastu panna ei suutnud. Kas kui ma hüppan, olen ma Kuukesele veidi lähemal või ei loe see ei kellegile ega millegile? Peitugu Ta siis kasvõi pilvede taha, ei kaoks ikka Ta hiilgus, vaid paistaks neist läbi, et keegi teaks Teda kardinate tagant leida.

Kuukene naljatab minuga, peitub jälle ja jälle pilvede taha, et mind hoogu ajada. Egas ise teab ka, et ma nii kaugele ei saa, hüppaks ma kuitahes kõrgele. Ma lollike veel lähen õnge ja proovin kordi tuhandeid! Eks ma siis jooksen veelkord Tema poole ja teen katse Talle lähemale jõuda, kuid viljatult. Selline on tagaajamine, see lõputu mäng, mida me pikka öhe leierdame.

Oled sa kunagi jäänud mõtisklema, kui nukker Kuu võib olla, üksinduses vaadates, kuidas maailm hävineb? Kui südantlõhestav on olla abitu kuniks kõik Tema kõrval on hinge heitmas? Ilu, mis nõnda lummavalt kord maapinda ehtis on asendatud raskete raua ja -kivirammudega, kunagi päikese käes sätendavate jõekeste vulinas kumisevad nõrgad oiged. Oh, me võime küll olla osa universumist, kuid mis hea pärast, pärgli päralt, me nõnda oleme teinud maale, mis me ellu tõi? Kuis ihkan tuhiseda Kuuni, et käed Ta silmile panna ning veidigi lohutust pakkuda.

Oh, kuidas soovin Talle seltsiks olla, kuid me mängus salatseb kurblik ohe mis räägib, kuidas ei iial ma seda teha ei saa, vähkregu palju süda õhkab.

Lubasin iseenesele, et kunagi ma veel näitan kõigile ja lähen Kuule sõbraks. Seni aga olen kõige halva eest pagenud pehmele samblale isiklikus mõttemetsas, käed pea all, pilk tähtedesse suunatud. Siin ei vaidle iseenene millegi üle, vaid laseb kogu olemusel vabalt kosmoses tiirelda. Kutsun seda koduks, oma pelgupaigaks, mis hoiab mind alati, kui miski muu seda ei tee.

Mu mõttemetsas on silmapilkselt arusaadav, kuidas kõigel on hing - igal kivil, oksal ja rändrahnul. On hämmastav vaadata kuis terve ilm hingab omas tempos, vaatamata teiste kiirustele, olles tulnud kokku nii lummavas sümbioosis.

Meeled valla, aina lendlen kaugel, kaugel põhja pool piki lõpmatuse radu, pool enesest samblal ääretus rahus pikutamas, teine pool täherännakul ringi sähvatades ning seda teen, võtke või näpust, olles peast heitnud kõik mis ei puuduta mu punast tuksuvat südant. Iseenene on ühes ja olen ületanud kõrvetava mure duaalsuse üle. Põlen kasvõi samal ajal läbi taevalaotuse välja nagu komeet ning kusagil mujal vaatlen mäetipul pilvi - jään ikka üheks.

Järgin iseenese teekonda läbi salapäraste universumikardinate kaugustesse kogu ilma taha.

Kes teab, äkki iseenene jääbki igavesti sinna?

Kes teab, ehk kohtume kunagi seal ning joome tassi teed?

7 nov 2018