Kosmosekardinate sillerdus
Lugesin ühte kaunist raamatut. Raamatut, mille sõnavara oli kui vaimuvara, mille lembusest ma end välja ei saanud, mille kütkeist ma end korraga leidsin, oma lendleival teil vastu vaatamas noile unenäolikele nägudele, mis siirlevad mu ümber nagu piirleksid mind linnuteelikus ajasahinas.
Mu mõttelennu kaaperdasid nad oma tähtedesse triivima, kui kosmose kardinate tagaruumi kohinatesse uppusin, kuid vaid vaikse mesise, voolava naerukaja, suliseval veel peegelduva lõkerduse vastu tiireldes sain.
Sohinate keskel sisises miski mesimagus, nagu madu sosistas kord Eedeni aias, näitamas mulle toda piiritlematut kirevilja, mis kui kevadine sillerdav sirelihõng mu meeli nii salatsevalt pööritas. See saladuslik hõng, mille vastu ma ei saa, mis valulembeliselt ja õhkõrnalt paitas mu unistuste unustuse kaari, võlvitades mu käehaarde piires, lipsates tundelise õhulennu voogavais kiirtes, kättesaamatu ja tundmatu haartes, mu itkeva südame nootide järgi noolemängu mu hinge sügavuisse sähvides, nii õhkõrna piina tuues mu lootuste rohetavatele aasadele, kus miski mind kätte ei saa, kus olen ise see, mida kätte ei saa, mis minust iga kord vaid kaugemale püüdleb, jättes mu mängleva hinge kord oma unelembelise tule rüppe, et jälle vaid lipsata samm piiritute võlvide taha, et hingetuks ma jääksin.
Salatsevas kõlas peitus miskit, mis varajasse mälestusse siirdudes aitas sel olla ja hingata, olnud jäänud juba hingetuks. Kuhu läksid, mu hing, kullakallis koidutäht?
Mu ainus õilmitsev Veenus, su lõkerdavat kaja ma ei iial igavikku rüppe jäta, vaid tirin su hoogleva tuule tantsisklevas taktis oma olemuse triivivale pinnale, kus kord leiame me ääretute merede silmapiiri, päikesetõusu kuma keskelt ehaudu kodu, kus kumiseb su hääl kui Kungla jõekatelde hoolitsev vool ja kus pesitseb Vabaduse puiestee omi kaarjate puude lehepuhmade varjus.
Oo Iseenene, me kohtume veel seal määratlematuse maal, kus aeg aeg-ajalt ei käigi nii kiirelt ja ka ojad kahes suunas siirduvad ja me sinisirelev laevuke ka põhjatus tormikeerises vaid kergitab sel kulmu ja taaskord meid tähtede sööste triivima viib.
Mu mõttelennu kaaperdasid nad oma tähtedesse triivima, kui kosmose kardinate tagaruumi kohinatesse uppusin, kuid vaid vaikse mesise, voolava naerukaja, suliseval veel peegelduva lõkerduse vastu tiireldes sain.
Sohinate keskel sisises miski mesimagus, nagu madu sosistas kord Eedeni aias, näitamas mulle toda piiritlematut kirevilja, mis kui kevadine sillerdav sirelihõng mu meeli nii salatsevalt pööritas. See saladuslik hõng, mille vastu ma ei saa, mis valulembeliselt ja õhkõrnalt paitas mu unistuste unustuse kaari, võlvitades mu käehaarde piires, lipsates tundelise õhulennu voogavais kiirtes, kättesaamatu ja tundmatu haartes, mu itkeva südame nootide järgi noolemängu mu hinge sügavuisse sähvides, nii õhkõrna piina tuues mu lootuste rohetavatele aasadele, kus miski mind kätte ei saa, kus olen ise see, mida kätte ei saa, mis minust iga kord vaid kaugemale püüdleb, jättes mu mängleva hinge kord oma unelembelise tule rüppe, et jälle vaid lipsata samm piiritute võlvide taha, et hingetuks ma jääksin.
Salatsevas kõlas peitus miskit, mis varajasse mälestusse siirdudes aitas sel olla ja hingata, olnud jäänud juba hingetuks. Kuhu läksid, mu hing, kullakallis koidutäht?
Mu ainus õilmitsev Veenus, su lõkerdavat kaja ma ei iial igavikku rüppe jäta, vaid tirin su hoogleva tuule tantsisklevas taktis oma olemuse triivivale pinnale, kus kord leiame me ääretute merede silmapiiri, päikesetõusu kuma keskelt ehaudu kodu, kus kumiseb su hääl kui Kungla jõekatelde hoolitsev vool ja kus pesitseb Vabaduse puiestee omi kaarjate puude lehepuhmade varjus.
Oo Iseenene, me kohtume veel seal määratlematuse maal, kus aeg aeg-ajalt ei käigi nii kiirelt ja ka ojad kahes suunas siirduvad ja me sinisirelev laevuke ka põhjatus tormikeerises vaid kergitab sel kulmu ja taaskord meid tähtede sööste triivima viib.
2020
Comments
Post a Comment