Laternavalgus

 Oh, kas vihmasaju ilu piserdab ka sinu südamesse lendtähti? Minul küll. Ma kõndisin just sillal ja nautisin sügise ilu. Tundsin tema sooja, südamlikku embust oma ümber ja vihmapiisku sätendamas kaare äärel, valgusvihud õhus taeva poole sillerdamas.  Mida ma küll teha saaksin sellise olu vastu? Kui selle ilu ajel selginevad mu meeled ja nagu kõik kurjus oleks minust pestud, mu muremõtted eemale triivivad. Kas see on saju ilu, sõber? Kui maailma ülal tunned trobikonda veekilde, mis langedes alla õhu puhtaks teevad? Kui kõnnid heitlikul meelel mööda laternate alleed ja meie meelehärm saab puhtaks pestud ühe viivuga? Kui tekib tunne, nagu oleks kogu maailmas järel mitte kübetki kurjust. Kurja mõtet mõlgutada ei ole kerge, sest see peidab laternate valguse.  Mured mõtteis mõlguvad nii tihti, kuid ka sina nendest ühti vabaks saad. Aga kordki laternate valgus taas sul teele rõõmu annab. Ma ei ole ammu kirjutanud, kuigi vast paar kuud ei ole ka nii pikk aeg, kui arvan. Vahepealsed sündmused o

  Pimedusse Up pumine Kui maailm mu ümber tundub nii pime  ja südames tunnen end kolesti süngelt Kui tulevik näib mul tohutult kõle  ja minevik lohutust tõesti ei paku Kui tunnen, et upun ja päästjat ei ole  ja õieti loota ma enam ei oska Kui paat andis alla ja mina koos temaga süüdi jääb ainult mu südame raskus Sest mida ma päästan ja kuidas ma päästan kui minus on auk, mis vett laseb sisse ja augule lappigi peale ei mahu Hingesegadus ja Meeleheide Mu olemus vähkreb ja rahu ta ei saa Mu hinges on tärganud meeletu segadus Mida küll heidan, kui meeli ei saa Ja kõik mis tahan on nutta või karjuda Kui süü lasub hingele, tahan ma langeda Ja võtta end koletu südame küüsist Kui kordki veel päriselt keegi saaks aru Et tõusmiseks jaksu mul pikalt ei ole Kui tuul mind ajaks ja vesi mind võtaks Mu hing ei upuks vaid vabaks ta pääseks 2020