Luuletused

Uuendan seda postitust, kui uusi tuleb.
Varasemad on all, uued üleval.
//

16

sinu ja minu lookese algus

hüppas, ehmatas mu ellu

tuli uue kevade valgus

veetis suve sumeda veel

ka sügisel olin ma rabatud

kui tundus, et lugu see lõpmatu

saab talvel mõõtme ajatu

olen ma ka üks loll jalust rabatu

järgmine aasta lugu sai uue kuue

avastasin, et mul on autismipuue

okt 2022

15

Südamevalu 

Mererand ootab mind taas

Ma ei tea kuhu ma lähen, ma kõnnin jälle lõputult

Armastuse tänav, Peituse puiestee

Punasirelevad pihlakad, kas te võtaksite mu enda kastemärgade lehtede alla

Kaste tilgub mu põskedele ja enam ei ole aru saada kumb on kumb

Pihlapuu peidab mu pisarad ja kurbus seguneb vihmaga

Kummal poolel nüüd mu tee on

Kas pihlapuu okste all on mu koht või on sooja kamina ees

Kas sügistuuled viivad taaskord mu kurbuse

Võtaks nad mu kaasa kaugele maale

Lendaks ma üle maa ja vee ja täitsa üksi istuksin ma seal

Kui kunagi avan oma silmad taas

Kas päikesevalguses hellitaks mu pilku sügisõied?

Kas värvikuma peegelduks mu katkistel huultel

Lehesaju sees istuksin ma, ja ootaksin sind

Kui sa tuleksid, kas ma ei oleks enam kurb

Või on saatusel mu hingele veel katkiseid radu näidata

Kui ma vihmasajus siis siin istuksin, kas sa tuleksid ja hoiaksid mu kätt

Kui ma ühel päeval kurvastusest silmad sulgen

Kas välja hingaksin ma vaid oma pisaraid

Kas ma saaksin hingata sisse unelembuses nähtud õnnekiiri

Ma tahan välja hingata oma kurbuse, ja sisse hingata vaid rahu

Kas tähed siravad vaid meie jaoks ja kuu taevas vaid meie jaoks tõuseb ja loojub

Kui päike mu põsed pisaraist kuivatab ja mu meel oskab sõnu jälle ritta ja riimi seada

Kunagi kui mu silm sillerdab taas

Ja õnnepuhangud käivad läbi lehehunnikust

Kas siis istun ma ka siin mere ääres ja mõtlen su peale?

sept 2022

14

Vaata üles taeva poole

ja ütle mulle, mis su pilku püüab

On see kuu, mis helgib?

On see puu mis sirutub

taevalaotusesse?

Läbi vete, läbi kõrge rohu

jõudsid paika, kus su nimi saab tõeks

ja elu jalge ette langed

Ja kõik, mis küsinud oled

saab vastuse sel mäel.

Silmis elukaar ja ilmaratas

kätes tuulteisa

rinnus ürgema

hääles kauge aja kaja

mis möödub ja saab olema

Seal, kus tundmisest saab teadmine

ja igiminu jalge all

seisab kindel Eestimaa.

2021

13

Söandaks ma öelda kui mitut ma näen
siravas tumedal pinnal ma kuid
Kuid, mis võtsid meil aega, et näha
kuidas meid kokku toovad kord tähed

Mõistaks ma, kuidas tundma end pean
kui sinust nii kaugele läinud ma olen
Ma lõõritan sulle, mu sinava lilleke
ja leelotan teile, mu Haldjala hinged

Ma igatsen kodu, mis kevadeti sinavaks aasaks kasvas. Nimeks sai ta endale Sinilillekuningriik. 
Suvel lõkendas ta magusaist punastest maasikatest ja nimeks sai tal Maasikakuningriik.
Sügisel võttis ta kollased toonid ja vahetevahel sai ka tema õunu maitsta.
Talviti kerkisid üüratud kindlused, mille tõttu läks tihti tarvis viinasokke.

Kas ma jõuan kunagi tagasi koju? Sinna, kus kõige õnnelikumalt end tundsin?

2020/21

12

Oh võimas meri, mida sa mulle laulad? Oma lummas kütkestad, oma valda sa mu tood 
Su kaja paitab mu kõrvu, su sulnis voos on sinu lood
Sa sule minu juurde tood igipuhtas tuulehoos
Su nime tõstan huulile ja vete peale puistan soovi
Ja iial tea kas teisel pool sa tunned minu moodi

Üle mere rullub kaja, selles kõlab võimas hääl ja kesköö on kohal.

2021

11

Sa tärkad, mu arm

Siugled aina taevani

Laotad tiivad sa

 

Sa ärkad, mu arm

Liugled aina laevana

Laotad tiivad sa

2020

10

Ma ei saa magada, ma ei saa elada, mul on vaja Toonela käe paitust oma põsel ja müstilist kosmost oma all. Ma vajan lõputut taevalaotust ja rohelist puud oma ülal, kuud oma juustes ja tähti oma huulil. Ma tahan vaadata Manala jõekatlasse ja ta kõri kurisemist kuulata, kus kõik jõed kohtuvad ja tulega ristuvad.

2020

9

Taas ma leidsin end sihitult seilamas

Oo, iseenese vetelt ekslemas

Üksainumas pilk tema looridesse

Kutsus mind alla, ta müstika poole

Ta pinnal, oh, lained vaid kimbutavad

Siin mul viimseks toeks üks habras paadike

Mul lootus, et nad ta põhja saadavad

Ja uppumise teile võrgutavad

Tahan vajuda iseenesesse

Sukeldudes ta igavike rüppe

Ja leida tasakaal oma meeltesse

Seni vaid seilan laineil oma mõtteis

Kui tuul neid ajaks ja vesi mind võtaks

Mu hing ei upuks vaid vabaks ta pääseks

2019

8

Pisarad nõnda kõrvetaimas silmis

Hing jookseb sul' pimestavaid kauguseid

Jalad maal ihkavad joosta pääseteid

Viimne vaikne ohe kunis ilm pilvis

Mul süda teab, kuis pole pelgupaika

Oh, sinuta seda iial ei ole

Kõik justkui narrib mind kui pilvi pole

Kollas ketas taevalail' naerab aina

Kuis mu olemus su järele hüüab

Aina vähkren igavikku sinu jaoks

Karjun õhku et kord see piin minust kaoks

Näib, et miski mul elu võtta püüab

Nii lootusetuks kipun ma ses loos

Kuniks mõistan kuis iseenest ma poon

2019

7

See öö kui kaunilt lumesaju varjus

Pilvekardinaist põgenenud kuu pilk

Me tegevus ta vaadates hetkene pilk

Ühist tal meiega polegi paljus

Ta meelest minema ei saa kurba tõtt

Mõttes miski mis me eal ei kujuta

Enam vaene kuuke pole tujuta

Nägi kuidas me noorte elud öö võtt'

Kui kuu saaks nutta oma pisaraid kord

Õhus külmas oleks igavesti neid

Ta süda maa peal meie leidmata leid

Nii loodab, et seda ei leiaks üks hord

Et lumi kataks too igavesti maal

Kuu hing see sai kurva ninanipsu taas

2018

6

Tahan kuulda su karjet

Ei vaja ma enam purjet

Need silmad võlusid mind

Metafooritu, kontekstitu ind

Koletu koletis mu sees

Nagu upuksin vees

Abitu oled sina, mu liblikas

Su arm on peidus ainult karikas

Roni siis armulaual

Kriiska, toetu jumala saual

Tea, et see pole pääse

Vesi ei uputa mind, oled mulle rooste

Ka sau kukub kokku su jumalaga

Nagu räägiksin rumaga

Su pilk on mu looming

Su lõin

Ja hinge sõin

Su piin

Mu päikesekiir

2017

5

Tahan õhku lennata

et surma vaadata

maruliselt kõike rünnata

ja maailma endaga süüdata

Viskan su jutu aknast allapoole

sinna, kus sa mind enam ei tüüta

annan ohjad hetkeks tuulehoole

põrgutuli ei tule süüta

Sest leegitseva hingetormi

uskumatu võitlusvormi

ma endast jätma pean

vähemalt seda ma tean

2017

4

ta südant valitseb viha,

hinge tühjus,

meele üle valvab pimedus

ei liigu edasi, seisab

olles kinni iseenese kettides

taob naelu enesesse

kirudes kibedat eemaletōugatud tõde

idee täielikust, võrdsest hävitamas meeli

igavesti pimedusse langemas

ta ei pääse, olles vangistatud iseenesesse, hävitusse

2017

3

ma ei kuule

ma ei näe

sinu agooniat

unustades end

aega

2017

2

Ma olen rong ja sõidan üle vee 

Vee, milles peegeldub mu hing 

Ja mul on vagunitest kaelakee 

Ninaks korsten, mis ulatub taevani 

Ja minu veidraks õeks on mu all laev

Koos me sõidame veelt kuule, hing kaasas

Me tee täis müstikat kui nõiakaev

Ning alla me ei vaata, nüüd vaid edasi rändame

Sest kuu peal ootab kodune depoo

Kuldne nagu me südamed, igavesti olemas

Kui sinna jõuan, räägin oma loo

Et mult rööpad võtaksid ja minuga armastaksid

2018

1

Originaal

Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja kasekuldses kuues mängib tuul ning kõrgel taevavõlvil õhtu eel on kureparved kaugel teel. Taas tihti vihmast märg on rannaliiv ja hallauttu hääbub silmapiir... Kus oled nüüd, mu väike viirelind? Ei otsida ma oska sind. Nii hell ja hea, kõik oli siis, suurt õnne tundis mu meel. Vist sügistuul sind kaasa viis, jäänd ainult unelmad veel. Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja kasekuldses kuues mängib tuul, kuid suvi see ei iial meelest läe, ta südamesse alles jääb.

I salm (talv)

Taas tunnen põhjatuule külma puudet ja valge lumi langeb juustele, ning viimsed lehed puudelt läinud on, justkui une hõlmas viibiksin.. Taas vete peale hiilib jäine õhk ja õhtul vilkumas on sajad tuled.. Kust leian sinu nüüd, mu kuldne kuma? Ei vastust mina leida saa.. Nii muretu kõik oli siis, su naeratus mu meelt täitis.. Ehk jäised tuuled sind ära viisid, mu süda igatsus murrab. Taas tunnen põhjatuule külma puudet ja valge lumi langeb juustele, kuid sügispäike minus alles jääb, ei kaduda ta iial saa.

II salm (kevad)

Taas kaunil aasal puhkeb lilleõis ja puude raagus oksad ärkavad ning rohelus mu ümber valitseb ja kureparved naasevad.. Taas kevadpäike südant soojendab ja talve varjud õhtust lahkuvad.. Ei tea kus oled, säde varjudes? Kas kaotama nüüd pidin su? Mu hing siis vaba sai olla veel, nüüd vangistand mu su kaotus. Vist talve varjud sind endal hoidsid, jäänd ainult mina mu mõtteis. Taas kaunil aasal puhkeb lilleõis ja puude raagus oksad ärkavad, kuid talve unelmasse mina jään, et sind peaksin meeles ma.

2016