Kuu

'Üksikute tähekeste valguses sätendavate lumehelveste langedes piilub äsja pilvekardinate tagant pääsenud kuu huvitatult linna peale, mis oma suiguvas olekus millegipärast rahutu tundub.' Sellise lause kirjutas noor poeet oma päevinäinud märkmikusse kauni kesköösinise tindiga, enda vanamoodse puidust kortermaja katusekorterist linna peale vaadates. Näis, nagu väljas oleks õhk pingest särisenud, ta tundis suuri muutuseid tulemas, ta nägi neid linna rõõmujoovastuste ja ülestõusu hingelisusega raputamas. Sellist lumesadu nagu oli hetkel ei oldud kaua nähtud, see võttis üle kogu linna ning näitas täpselt, kui hea aeg oli tegutsemiseks, muutes kõik raamatuliseks ja eriliseks. Salajased asjaajamised ja sagimised võtsid unerüpes linna varjus aset, valmistudes ette järgmise päeva suurteks sündmusteks, pannes kõik osavõtjad öö müstilisuse üle mõtisklema. Nad ohkasid kui kell lõi üks öösel ning nende justkui ühised südamed kogusid kiirust, teades, et oli aeg esimese poolega imedest alustada. Leegitsevate pilkude saatel sammusid nad oma kohtadele. Vaiksed hõiked kitsal kõrvaltänaval, kus noore poeedi kodu talle külma eest lohutust pakkus, äratasid ta unelmaist ja ta hüppas püsti, haaras märkmiku ja koti ning pani liduma kostnud häälte poole. Ka tema pilk lõi sädemeid ning ta teadis täpselt, mida teha. Seistes enda kaaslaste ees paksus lumesajus, seisatas aeg ühises arusaamas, kui tähtis see öö oli ja kui ühendatud nad omavahel olid. Mis iganes neid kõiki lõpus ees ootas, olid nad valmis oma hingega riskima püha missiooni nimel, mille nad sihikindlalt läbi viivad. Kui imekaunis öö, kui südantlõhestav kirg eesmärgi vastu. 'Lumi on katnud iga katuse, tänava ja oksa, tehes maailma puhtaks ja sätendavaks sellel tähtsal ööl meie õilsas ülestõusus. Nii kaugel kui silm seletab, ei ole ühtegi pinda, kuhu lumi ei oleks end seadnud. Ei ole isegi ühte sentimeetrit, mis ei oleks hingematvalt ilus. See on ideaalne ja me hingame seda kõike sisse nagu iga hingetõmme see oleks viimane.' See öö kui kaunilt lumesaju varjus Pilvekardinaist põgenenud kuu pilk Me tegevus ta vaates hetkene vilk Ühist tal meiega polegi paljus Ta meelest minema ei saa kurba tõtt Mõttes miski mis me eal ei kujuta Enam vaene kuuke pole tujuta Nägi kuidas me noorte elud öö võtt' Kui kuu saaks nutta oma pisaraid kord Õhus külmas oleks igavesti neid Ta süda maa peal meie leidmata leid Nii loodab et seda ei leiaks üks hord Et lumi kataks too igavesti maal Kuu hing see sai kurva ninanipsu taas Puhas valge lumi oli muutunud vereplekiliseks ning lumesadu oli ammu lõppenud. Päikesetõus oli täies jõus ning esimesed ärkajad ringutasid ja komberdasid kööki teed keetma. Kuu oli läinud. Kõik oli läinud.