Iseenene
Kui hakkan kirjutama siis pole teema veel seatud, seega pole see üldsegi nii tähtis kui kirjutamine ise. Sõnad ketravad aegapikku kauni mõttelõnga millega koon oma kujutlusse kauneid nägemusi tähistaevast ning kosmosest, mis meie ümber, meie sees ja meie seas voolab.
Pehme lõng, mis mind niivõrd köidab, võib järsku aga muutuda karedaks ja ebameeldivaks ning koguni katkeda, kui sellega ülekohtuselt ümber käia! Mõttelõnga tasub seetõttu luua ettevaatlikult, lausa hellalt, sest kui juhtud seda üle pingutama, viid ennast hullumiseni muredesse ning mõtted ei ole loodud murede tekitamiseks, vaid nende lahendamiseks. Kahjuks on meil aga õnnetu harjumus selle asemel muresid mõttelõnga pingutades hoopis juurde tekitada. Võib ka öelda, et sedaviisi maksab lõng meile kätte tema hooletu sikutamise ja tirimise eest. Kui aga kedrata pehmelt ja armastavalt, vastab too sulle samamoodi ja ei tee sulle iialgi liiga. Nõnda oled ka sina võimeline ketrama mõttelõngast lausa maailmu ning sööstma vaid selle abil tähtedesse - kõik, mida vajad ongi juba sinus endas olemas!
Sõuan mööda kosmost allveelaevaga aina kaugemale tähtedesse, et piiluda universumi kardinatest läbi igaviku rüppe ning sealt söösta veel kaugemale tähistaevasse. Läbinud universumi kardinad, tervitab mind aina suurenev silmipimestav tähesära ning kõige ilust veidike toibudes ilmneb mulle imeline arusaam, et olin komistanud Iseenese tähesära palgesse.
Sellel hetkel sain aru, kuidas seesama tähesära mille poole ma söösta püüdsin on minus endas, Iseeneses olemas ning kuidas kõik tulebki Iseenesest. Sööstsin läbi tähesära ja kosmose Iseendasse ning avastasin universumi saladused end seal peitmas. Keegi ei suuda mind enam takistada, sest olen saanud jagu iseenese duaalsusest ületades valgusaastate vahel omaenda hirme. Rännak universumi kardinate taha ei kestnud isegi ühte minutit, ühte tundi ega aastat vaid kõigest igaviku, ühe hetke, sest kas see pole mitte sama asi?
Oh, mis imesid juhtub kui istuda maha ning hakata lihtsalt kirjutama! Kõik tuleb Iseenesest.
Pehme lõng, mis mind niivõrd köidab, võib järsku aga muutuda karedaks ja ebameeldivaks ning koguni katkeda, kui sellega ülekohtuselt ümber käia! Mõttelõnga tasub seetõttu luua ettevaatlikult, lausa hellalt, sest kui juhtud seda üle pingutama, viid ennast hullumiseni muredesse ning mõtted ei ole loodud murede tekitamiseks, vaid nende lahendamiseks. Kahjuks on meil aga õnnetu harjumus selle asemel muresid mõttelõnga pingutades hoopis juurde tekitada. Võib ka öelda, et sedaviisi maksab lõng meile kätte tema hooletu sikutamise ja tirimise eest. Kui aga kedrata pehmelt ja armastavalt, vastab too sulle samamoodi ja ei tee sulle iialgi liiga. Nõnda oled ka sina võimeline ketrama mõttelõngast lausa maailmu ning sööstma vaid selle abil tähtedesse - kõik, mida vajad ongi juba sinus endas olemas!
Sõuan mööda kosmost allveelaevaga aina kaugemale tähtedesse, et piiluda universumi kardinatest läbi igaviku rüppe ning sealt söösta veel kaugemale tähistaevasse. Läbinud universumi kardinad, tervitab mind aina suurenev silmipimestav tähesära ning kõige ilust veidike toibudes ilmneb mulle imeline arusaam, et olin komistanud Iseenese tähesära palgesse.
Sellel hetkel sain aru, kuidas seesama tähesära mille poole ma söösta püüdsin on minus endas, Iseeneses olemas ning kuidas kõik tulebki Iseenesest. Sööstsin läbi tähesära ja kosmose Iseendasse ning avastasin universumi saladused end seal peitmas. Keegi ei suuda mind enam takistada, sest olen saanud jagu iseenese duaalsusest ületades valgusaastate vahel omaenda hirme. Rännak universumi kardinate taha ei kestnud isegi ühte minutit, ühte tundi ega aastat vaid kõigest igaviku, ühe hetke, sest kas see pole mitte sama asi?
Oh, mis imesid juhtub kui istuda maha ning hakata lihtsalt kirjutama! Kõik tuleb Iseenesest.
2019
Comments
Post a Comment