Vihm

Kas sa ei tunnegi siis saju ilu, sõber? Ei tea piiska, pilve, ei näe lehekeerist, rääkimata pimedate sügisõhtute võlust, ei kuule tuule vuhinat? Keelt vihmast ei räägigi, trummelduse aknal vead unustust ootavasse mõtemättasse mis laguneb ja iial taastuda ei saa, piisk klaasil on vaid märkamatu rändrahn su peas, ei sa jää neid vaatama ega kaasa elama, näib nagu hing ei elakski enam. Hinga veidi, sõber, seda sombust ilma sisse ja ära lase sel nii kergelt oma kujutluse haardest kaduda. Ära jookse ta pärast tuppa sooja vaid naudi mängu ja vaata, kuidas lehed tantsisklevad su ees nagu omaenda maailmas ning keerle isegi oma teel, tuhise tormina iseenese radadel ja lase vihmal vastu oma nägu pekselda, ega tema sinust midagi ei taha. Jäta aeg rahule oma segaduses, ta on, ei lähe ära, igavesti sõltumatu ning alati sinuga ega ähvarda õhku paiskuda nagu teised. Usalda end ta hoolde ja saa rahu mida sa väärid. Puhang puhangu järel lendleb tuuleke sügiseses imede harmoonias, tuues meilegi suured hallisegused pilved ning päästab valla vihma, uhudes kogu kurja maailmast minema, jättes meiega hüvasti kui kõik jälle värske ja halva poolt puudutamata on.

Lõpus kiirustab kusagil väike vihmauss tagasi koju ja inimesed on taas erksad, astuvad kodudest välja nagu midagi muud kui lihtsalt järjekordne igav vihmasadu poleks juhtunud. On see kõik nii kohutavalt kole? Väärib see vähem armastust kui päikesekiired või selge tähistaevas soojal suveööl? Lase vihmal enda südant kasta ja avastad maailma, kuhu tahadki ekslema jääda. Lippa metsas ringi ja tunne lehti oma põski vihtlemas, kuula vaikust kõige taga ja tunne sadu oma hinge pugemas ja seda kasvama pannes. Sügis valmistab maailma järgmiseks tärkamiseks, lase tal ka endaga seda teha, sõber.

2018