Mõte

Ta keerleb ja pöörleb, väherdes, kammitsedes ja vabastades südameid, pühkides huulilt sõna, jättes vaid sõnatu, kirjeldamatu täiuslikkuse, tervikliku kujutelma; mõtte. 

Tantsiskledes heidab see valguse pimedusele, seni märkamata kauneile veepiiskadele, hommikuse metsa sillerdusele ja päikeselisele mälestusele, kui olid alles väike ja lõkerdasid isa nalja üle, mida tollal veel täielikult ei mõistnud.

Seejärel vihiseb tuul ja leiad end lamamast tähtede all, maailm sinu ümber keerlemas, hõljudes enda mõtteis, võlutuna. 

Oo, iseenene! Kas aja halastamatu haare ei lõtvu? Kas ma ei tohiks jääda õndsasse teadmatusse, unustusse? Kas ei saa reaalsusest põgeneda sõnatuisse unelmaisse, mõistuse hukatusse?

2017