Tühjus

Hoovav tühjus võtab üle.

Aga see ei võtnud üle, teatakse millal ja miks see tuli, kuid millisest hetkest, millise haamri löögist see tuli, ei tea. See lihtsalt oli. Polnud hetke, too jäi märkamatuks, kuni seda ei saanud enam mitte tunda. Tühjus ei hoova, see ei liigu. Suudab tappa liikumatult. Sest see ei kao surnud südamest. Kui süda on surnud, siis miks elu olema peaks?

Ei taha, ei suuda liikuda. Ei taha enda eksistentsist rohkem märku anda, vaade otse teele, lootusetult üha lähemale jõudes. Soov valgusesse astuda lõppes, nii palju lihtsam on end pimeduses varjata ja vaikselt olemist kannatada, meeleheitlikult mitte mujale vaadata, mitte et sellele vastu panemine raske oleks. Vastupidi, lihtne. Uni viis kogu tühjuse ja kurbuse veidiks ajaks ära, pakkudes meeltele rahu.

Vaikus, Sinusse sukeldudes pääsesin, kuid olid reetlik ja andsid koguaeg alla, pannes mu Sinu järele soovima kui kadusima hakkasid ning kergendusest ohkama kui tagasi tulid.

2018