Muusika

Elu hõlmab meid, me otsime valuvaigisteid. Mõnele tähendab see alkoholi või muid meelemürke. Teised sukelduvad töösse ja kaotavad kontakti reaalsusega, et lihtsalt seda enam mitte tunda. Siis on veel muusika. Me sulgume muusika soojade, kutsuvate käte vahele, võtame ette jalutuskäigu ning veedame aega meloodiate ning sõnadega. Tihti ei olegi meloodia ega sõnad need, mis nii kutsuvad on - ei. Paned kõrvaklapid pähe ja keerled äkitselt teises maailmas, saad end kaotada ning lasta muusikal üle võtta. Vahel on ehk nii, et Sa ei suuda välja kannatada vaikust. Ei suuda kannatada enda mõtteid mis taovad Su meeli nagu sepahaamrid ning ei lase olla. Sellepärast sukeldud oma reaalsusest v ä l j a, saad veidikenegi viibida kellegi teise tões, kuni Sind rebitakse tagasi "päris" maailma. 

Hoiad tundeid terve igaviku sees, või nii see vähemalt näib.. Lõpuks jõuad koju, mõne aja pärast oled sooja teki all. Võtad välja kõrvaklapid ning kuulad. Vaid kuulad ja emotsioonid põgenevad Sinust, Su süda vabanes lõpuks sellest kohutavast raskusest. Su haavad avanevad, südantlõhestav üksindus. Ainult Su enda pisarad on Su juurde jäänud, muu on läinud. Hoiad seda tunnet, sest vaid see pakub Sulle lohutust. Aeg, pisarad mööduvad, vaikselt tuleb hoovav uni ja Sa ei pea enam midagi tundma, Sõber. Sõber, Sa ei ole üksi, miks nii arvad? Vaid ava end, siis mõistad, et keegi hoolib. Räägi, muidu ei saa ma midagi teha, räägi, see purustab mu südame kui Sa nii üksi oled.

2018