Elu

Tärkab elu, sirutades enda õrnu tiibu koiduehas, piieldes aralt maailma, usaldades end selle hoolde. Uniselt sirutab käed tuleviku poole, kahtluseta uskudes.

Udu hajub, näidates teed valgusele, selle kuldne tants mänglemas meeltes, õnnelik naer kõrvus kajamas.

Oh, kas see on vaid unelm? Aja vool viis elu lõpule, pühkides ära nukra tuha, hoolides ei miskist. Elu tärkas, vaid selleks, et jälle ajast kaduda. 

Mu huulilt pääseb nukker viis, tantsiskledes üle müüridest ja väreledes südameis enne taas unustusse vajumist.

Selles peitub omaette ilu. Tuhmumises; haihtumises. Nagu linnu viimane laul, kaome aja vooludesse ja triivime teadmatusse, kuni miski meid enam ära ei tunne.

Tragöödiast sünnib uus algus. Nagu fööniks, tärkab taas elu. Otsides valgust, leides pimeduse, saab elu jätkata. Vuhisedes möödub meist aeg, tuues uusi alguseid, lõppemata.

Esimesed vihmapiisad langevad ja segunevad pisaratega, tuues kummalist lohutust.

2017