Kosmos

Ta igatseb miskit, mida kunagi puudutada ei saa, hinges tühjus. Ta heidab murule, pilk suunatud üles, tähtedesse.

Unustades ümbritseva, astub ta endast välja, lastes mõttel triivida lõpmatuses, luues paradiisi omaenda peas. Tühi hing leiab lohutust, süda leiab tunde, mida polnud varem kogenud. 

Ta juubeldas, olles leidnud igatsetud täiuslikkuse. 

Mõistmatu oli see, miks see nii oli. Ta ei mõistnud, kuidas igatses miskit, mida ei olnud tundnud. Teadis vaid, et oli seda alati soovinud. Ta oli alati püüelnud millegi ülema, millegi igikestva, millegi endastmõistetava, kuid mõistusest kõrgema poole. See oli miskit kütkestavat, teadmine, et vaatab ja tunneb mõistmatut. Nii müstiline, kaunis. 

Heites murule pikali ja vaadates tähtedesse astus ta unelmasse ning teadis, et oli millegis seletamatus, igaveses. Tõustes mõistis ta, et kosmos ei ole kauge ja ligipääsmatu. Kosmos on siin, meie hinges, meie ümber. Kuulume sellesse ja oleme see. 

Oleme osa tähistaevast, osa pimedusest ja valgusest, osa kosmosest. 

Kosmos vaatab meisse ja meie sellesse.

2017