Sina, Eesti


Ma ei näe. Ma ei kuule. Ma tunnen.
Kuid sellest piisab. Piisab, et saada aru.
Ma olen ja ei kao, nagu ei kao mu südamest see tunne. 
Oh, olen kinni endas, ei saa välja! See pime keeris on mu endasse haaranud. Kas kunagi ületan duaalsuse? Suudan ma söösta vabadusse, taeva poole, eufooriast hõisates? Ma suudan seda, ma ei suundu tagasi, ei iial!

Mu isamaa, mu õnn.. Mu isamaa, mu rõõm. Ma ei vaja silmi, et näha sinu ilu, ma ei vaja kõrvu, et kuulda sinu hüüet! Ma vajan sind, et olla täielik.

Ma olen metsas, ekslen.
Ma ekslen, kuid ei ole eksinud!
Oh, sellele ei tule lõppu.. See ei tohi lõppeda! Ma tunnen, kuidas tuul mu juukseid puudutab, neid õrnalt paitades. 
Tuul ei ole üksi, ka mina ei ole üksi.
Vihmapiisad langevad, ma sööstan sügavamale metsa. 
See on kaunis, ma naeratan.

Ma tunnen! Ma tunnen!!
Sööstan puude vahel edasi, olles vaba.
Olen õnnelik, pääsedes lõpuks duaalsusest, olles leidnud rõõmu.
Langen põlvili, silmis pisarad.
Kurbust ei ole.
Tõstan pea ja näen päikest.
Ma armastan Sind, Sinu metsi, Sinu ilma, kõike, mu Eesti.
Ma ei pea nägema, et näha.

2018

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Luuletused

Uuendan seda postitust, kui uusi tuleb. Varasemad on all, uued üleval. // 16 sinu ja minu lookese algus hüppas, ehmatas mu ellu tuli uue kevade valgus veetis suve sumeda veel ka sügisel olin ma rabatud kui tundus, et lugu see lõpmatu saab talvel mõõtme ajatu olen ma ka üks loll jalust rabatu järgmine aasta lugu sai uue kuue avastasin, et mul on autismipuue okt 2022 15 Südamevalu  Mererand ootab mind taas Ma ei tea kuhu ma lähen, ma kõnnin jälle lõputult Armastuse tänav, Peituse puiestee Punasirelevad pihlakad, kas te võtaksite mu enda kastemärgade lehtede alla Kaste tilgub mu põskedele ja enam ei ole aru saada kumb on kumb Pihlapuu peidab mu pisarad ja kurbus seguneb vihmaga Kummal poolel nüüd mu tee on Kas pihlapuu okste all on mu koht või on sooja kamina ees Kas sügistuuled viivad taaskord mu kurbuse Võtaks nad mu kaasa kaugele maale Lendaks ma üle maa ja vee ja täitsa üksi istuksin ma seal Kui kunagi avan oma silmad taas Kas päikesevalguses hellitaks mu pilku sügisõied? Kas värvik
Read more

Kuu

Ma ajasin täna öösel Kuud taga. Sa ei usuks, kui kaunis Ta oli. Laternalembelistel tänavail aina edasi ja edasi, võideldes kasvava tuule vastu, Temalt silmi kiskuda ma ei saanud, Ta kutsele vastu panna ei suutnud. Kas kui ma hüppan, olen ma Kuukesele veidi lähemal või ei loe see ei kellegile ega millegile? Peitugu Ta siis kasvõi pilvede taha, ei kaoks ikka Ta hiilgus, vaid paistaks neist läbi, et keegi teaks Teda kardinate tagant leida. Kuukene naljatab minuga, peitub jälle ja jälle pilvede taha, et mind hoogu ajada. Egas ise teab ka, et ma nii kaugele ei saa, hüppaks ma kuitahes kõrgele. Ma lollike veel lähen õnge ja proovin kordi tuhandeid! Eks ma siis jooksen veelkord Tema poole ja teen katse Talle lähemale jõuda, kuid viljatult. Selline on tagaajamine, see lõputu mäng, mida me pikka öhe leierdame. Oled sa kunagi jäänud mõtisklema, kui nukker Kuu võib olla, üksinduses vaadates, kuidas maailm hävineb? Kui südantlõhestav on olla abitu kuniks kõik Tema kõrval on hinge heitmas? Ilu, mis
Read more

Segadus

  Pimedusse Up pumine Kui maailm mu ümber tundub nii pime  ja südames tunnen end kolesti süngelt Kui tulevik näib mul tohutult kõle  ja minevik lohutust tõesti ei paku Kui tunnen, et upun ja päästjat ei ole  ja õieti loota ma enam ei oska Kui paat andis alla ja mina koos temaga süüdi jääb ainult mu südame raskus Sest mida ma päästan ja kuidas ma päästan kui minus on auk, mis vett laseb sisse ja augule lappigi peale ei mahu Hingesegadus ja Meeleheide Mu olemus vähkreb ja rahu ta ei saa Mu hinges on tärganud meeletu segadus Mida küll heidan, kui meeli ei saa Ja kõik mis tahan on nutta või karjuda Kui süü lasub hingele, tahan ma langeda Ja võtta end koletu südame küüsist Kui kordki veel päriselt keegi saaks aru Et tõusmiseks jaksu mul pikalt ei ole Kui tuul mind ajaks ja vesi mind võtaks Mu hing ei upuks vaid vabaks ta pääseks 2020
Read more