Sina, Eesti

Ma ei näe. Ma ei kuule. Ma tunnen.

Kuid sellest piisab. Piisab, et saada aru.

Ma olen ja ei kao, nagu ei kao mu südamest see tunne. 

Oh, olen kinni endas, ei saa välja! See pime keeris on mu endasse haaranud. Kas kunagi ületan duaalsuse? Suudan ma söösta vabadusse, taeva poole, eufooriast hõisates? Ma suudan seda, ma ei suundu tagasi, ei iial!

Mu isamaa, mu õnn.. Mu isamaa, mu rõõm. Ma ei vaja silmi, et näha sinu ilu, ma ei vaja kõrvu, et kuulda sinu hüüet! Ma vajan sind, et olla täielik.

Ma olen metsas, ekslen.

Ma ekslen, kuid ei ole eksinud!

Oh, sellele ei tule lõppu.. See ei tohi lõppeda! Ma tunnen, kuidas tuul mu juukseid puudutab, neid õrnalt paitades. 

Tuul ei ole üksi, ka mina ei ole üksi.

Vihmapiisad langevad, ma sööstan sügavamale metsa. 

See on kaunis, ma naeratan.

Ma tunnen! Ma tunnen!!

Sööstan puude vahel edasi, olles vaba.

Olen õnnelik, pääsedes lõpuks duaalsusest, olles leidnud rõõmu.

Langen põlvili, silmis pisarad.

Kurbust ei ole.

Tõstan pea ja näen päikest.

Ma armastan Sind, Sinu metsi, Sinu ilma, kõike, mu Eesti.

Ma ei pea nägema, et näha.

2018